Võttes endale vabaduse otse teie poole pöörduda, ei tee ma seda mitte
ainult meid ühendava ajaloo ja väärtuste nimel. Teen seda, kuna viivitada
ei tohi. Paari nädala pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised on
Euroopa tuleviku jaoks otsustavad.
Pärast teist maailmasõda pole Euroopa olnud kunagi vajalikum kui praegu.
Samas pole ka Euroopa olnud kunagi samavõrd ohustatud.
Seda sümboliseerib Brexit. See sümboliseerib kriisi Euroopas, mis pole
osanud leida vastuseid olukorras, kus rahvad tunnevad, et vajavad kaitset
praegusaja maailma suurte vapustuste ajal. See sümboliseerib ka lõksu,
millesse Euroopa on sattunud. Lõks ei ole mitte kuulumine Euroopa Liitu,
vaid valed ja vastutustundetus, mis võivad selle hävitada. Kas keegi
rääkis brittidele tõtt selle kohta, mis neid pärast Brexitit ootab? Kas
keegi rääkis sellest, et nad kaotavad juurdepääsu Euroopa turule? Kas
keegi rääkis sellest, et mineviku piiride juurde tagasi minnes satub ohtu
rahu Iirimaal? Rahvaste enesessetõmbumisega lahendusi ei leita, see on
lihtsalt ilma proovimata loobumine. Ning see lõks ähvardab kogu Euroopat:
vihatunde ärakasutajad, toetudes väärinfole, lubavad maad ja ilmad
kokku.
Niisugustele manipulatsioonidele tuleb otsustavalt vastu astuda. Uhkelt ja
läbinägelikult.
Öeldes esmalt, mis üldse on Euroopa. See on ajaloo edulugu: laastatud
kontinendi leppimine seninägematu rahu, õitsengu ja vabaduse ülesehitamise
projektis. Ärgem seda kunagi unustagem. See projekt kaitseb meid endiselt
ka täna: missugune riik suudaks tegutseda üksi suurvõimude agressiivsete
strateegiate vastu? Kes võiks väita, et on suveräänne, kui ta on üksi
digimaailma hiiglaste vastu? Kuidas paneksime vastu finantskapitalismi
kriisidele ilma eurota, mis on kogu Euroopa Liidu tugevus? Euroopa on ka
need tuhanded igapäevased projektid, mis on muutnud meie piirkondade nägu
– renoveeritud gümnaasiumihoone, uus tee, lõpuks saabuv ligipääs kiirele
internetiühendusele. See võitlus tähendab igapäevast pühendumist, kuna
Euroopa, nii nagu rahugi, ei ole kunagi lõplik. Mina pean katkematult seda
võitlust Prantsusmaa nimel, et Euroopat edasi viia ja selle mudelit
kaitsta. Näitasime, et asjad, mida peeti saavutamatuks, nagu Euroopa
kaitsesüsteemi loomine või sotsiaalõiguste kaitse, olid võimalikud.
Ent teha on tarvis rohkem ning kiiremini. Sest on ka teine lõks – status
quo ja resigneerumine. Suurte ülemaailmsete vapustuste valguses küsivad
kodanikud meilt tihti: „Kus on Euroopa? Mida Euroopa teeb?“. Nende silmis
on Euroopast saanud hingetu turg. Euroopa aga on midagi rohkemat kui turg,
see on projekt. Turg on küll kasulik, kuid see ei tohiks panna unustama
vajadust piiride järele, mis kaitsevad, ja väärtuste järele, mis
ühendavad. Natsionalistid eksivad, väites, et Euroopast lahkumisega
kaitsevad nad meie identiteeti, sest just Euroopa tsivilisatsioon ühendab,
vabastab ja kaitseb meid. Ent eksivad ka need, kes ei taha midagi muuta,
kuna nad eitavad meie rahvaste hirme ning meie demokraatiaid õõnestavaid
kahtlusi. Praegu on meie kontinendi jaoks otsustav hetk, mil peame ühiselt
nii poliitilises kui ka kultuuri mõttes mõtestama ümber oma
tsivilisatsiooni eri vormid muutuvas maailmas. See on Euroopa taassünni
hetk. Seega, osutades vastupanu enesessetõmbumise ja lõhestamise püüetele,
teen teile ettepaneku ehitada see taassünd üles kolme püüdluse põhjal:
vabadus, kaitse ja progress.
Vabaduse kaitsel
Euroopa mudel rajaneb inimese vabadusel, arvamuste ning loomingu
paljususel. Meie esmane vabadus on demokraatlik vabadus valida oma juhte
olukorras, kus igal valimisel püüavad võõrad suurvõimud meie hääli
mõjutada. Teen ettepaneku luua Demokraatiate kaitse Euroopa amet, mis
pakuks Euroopa eksperte kõigile liikmesriikidele valimisprotsessi kaitseks
küberrünnakute ja manipulatsioonide eest. Samasuguses sõltumatuse vaimus
peame ka keelustama Euroopa poliitiliste parteide rahastamise
võõrriikide poolt. Peame üleeuroopaliste reeglite abil internetist
kõrvaldama igasuguse viha ja vägivalda õhutava kõne, kuna üksikisiku
austamine on meie väärika tsivilisatsiooni alus.
Euroopa kontinendi kaitsel
Euroopa Liit, mille aluseks oli rahvaste leppimine, on jätnud mujal
maailmas toimuva märkamata. Ükski kogukond aga ei suuda luua
kuuluvustunnet, kui tal pole piire, mida ta kaitseb. Piir tähendab
turvalist vabadust. Seega peame kõik Schengeni ala põhimõtted uuesti
läbi vaatama: need, kes soovivad selles osaleda, peavad täitma neile
pandud vastutuse (range piirikontroll) ja solidaarsuse (sama
asüülipoliitika, samad vastuvõtu- ja vastuvõtust keeldumise reeglid)
kohustusi. Ühised politseijõud piiridel ja Euroopa varjupaigaamet,
ranged ja kohustuslikud kontrollimeetmed, üleeuroopaline solidaarsus,
millesse kõik riigid Euroopa sisejulgeoleku nõukogu juhtimisel
panustavad – rändega toime tulemiseks usun mina, et me vajame Euroopat,
mis kaitseb ühtaegu nii oma väärtusi kui ka piire.
Samad põhimõtted peavad kehtima ka kaitsevaldkonnas. Viimasel kahel aastal
on palju edusamme tehtud, ent me peame seadma selged sihid: kaitse- ja
julgeolekuleppega peaks määratlema meie möödapääsmatud kohustused NATO
ja Euroopa liitlaste ees: kaitsekulutuste suurendamine, toimiv
vastastikuse kaitse klausel, ühiste otsuste ettevalmistamiseks loodav
Euroopa julgeolekunõukogu, kuhu oleks kaasatud ka Ühendkuningriik.
Piirid peavad meile ka kindlustama õiglase konkurentsi. Missugune maailma
riik nõustuks jätkama kaubavahetust riikidega, kes ei pea kinni ühestki
tema reeglist? Meiegi ei tohiks sellega niisama vaikides leppida. Peame
reformima oma konkurentsipoliitikat, kujundama ümber oma
kaubanduspoliitika, see tähendab karistama või keelama Euroopas
niisuguseid ettevõtteid, mis kahjustavad meie strateegilisi huve ja meie
alusväärtusi nagu keskkonnanormid, andmekaitse ja õiglane maksude
tasumine, ning asuma strateegilistes tööstusharudes ja avalikes hangetes
eelistama Euroopa ettevõtteid, nagu teevad seda meie Ameerika ja Hiina
konkurendid.
Progressi vaimu taasleides
Euroopa ei ole teisejärguline tegija. Euroopa on tervikuna avangardistlik
– ta on alati osanud progressi mõõtu määratleda. Seetõttu peabki ta
keskenduma enam üksteisele lähenemisele kui konkurentsile – Euroopa, kus
loodi sotsiaalkindlustus, peab looma iga töötaja jaoks, olgu ta idast või
läänest, põhjast või lõunast, sotsiaalse kaitsekilbi, mis tagab talle
samal töökohal sama palga, ning üleeuroopalise, igale riigile kohandatud
miinimumpalga, milles igal aastal ühiselt kokku lepitakse.
Progressi teel jätkates tuleb ka keskkonna vallas juhtpositsioonile asuda.
Kas saame oma lastele silma vaadata, kui jätame tasumata oma kliimavõla?
Euroopa Liit peab panema paika eesmärgid – süsinikuneutraalsuse
saavutamine aastaks 2050, pestitsiidide kasutamise vähendamine poole võrra
aastaks 2025 – ning oma poliitika nendega kooskõlla viima: Euroopa
Kliimapank rahastamaks üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele,
Euroopa sanitaarkontrolli üksus tugevdamaks meie toiduainete
kontrolli, lobirühmade vastu aga keskkonnaohtlike ja tervist kahjustavate
ainete sõltumatu teaduslik hindamine. See kindel siht peab suunama
kõiki meie tegevusi: alates Euroopa Keskpangast kuni Euroopa Komisjonini,
alates Euroopa Liidu eelarvest kuni Euroopa investeerimiskavani peavad
kõik institutsioonid võtma kliimaküsimused oma töö keskmesse.
Progress ja vabadus tähendab ka võimalust elatuda oma tööst: töökohtade
loomiseks peab Euroopa kaugemale tulevikku vaatama. Just seetõttu peab
ühelt poolt reguleerima internetihiidude tegevust, luues üleeuroopalise
suurte veebiplatvormide järelevalvesüsteemi (konkurentsiolukorra
kahjustamisel kiiremad karistused, algoritmide läbipaistvus jne), kuid
lisaks sellele rahastama innovatsiooni, andes uuele Euroopa
Innovatsiooninõukogule USA vastava valdkonnaga võrreldava eelarve, et
haarata juhtroll niisuguste uute tehnoloogiliste murrangute vallas nagu
tehisintellekt.
Globaalsel tasandil mõtlev Euroopa peaks ka vaatama Aafrika poole,
kellega tuleks sõlmida tuleviku pakt. Tõdedes, et meie saatused on
ühendatud, toetades Aafrika arengut ambitsioonikalt ja mitte
kaitsepositsioonilt, see tähendab läbi investeeringute, tudengite ja
õppejõudude vahetuste, tütarlaste hariduse jne.
Vabadus, kaitse, progress. Nendele sammastele peame ehitama Euroopa
taassünni. Me ei tohi lasta natsionalistidel, kes mingeid lahendusi ei
paku, kasutada ära rahvaste pahameelt. Me ei tohi olla rammetu Euroopa
tahtetud masinad. Me ei tohi jääda kinni rutiini ja soovmõtlemisse.
Euroopa humanism nõuab tegutsemist. Kodanikudki nõuavad kõikjal, et
saaksid muutustes osaleda. Sellele tuginedes loomegi enne käesoleva aasta
lõppu koos Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide esindajatega
Euroopa Kongressi, et selle kaudu teha kõik vajalikke poliitikamuutusi
puudutavad ettepanekud, ilma tabudeta ning ilma aluslepinguid muutmata.
See kongress kaasab kodanike kolleegiume, konsulteerib akadeemiliste
ringkondade esindajate, sotsiaalpartnerite, usu- ja vaimsete juhtidega.
Kongress määratleb Euroopa Liidu teekaardi, millega pannakse prioriteetide
põhjal paika konkreetsed tegevused. Tõenäoliselt tuleb meil lahkarvamusi,
aga kumb on siis parem, kas paigal seisev Euroopa või Euroopa, mis liigub
edasi, vahel küll eri tempos, kuid jäädes siiski kõigile avatuks?
Selles Euroopas ongi rahvad oma saatuse üle päriselt uuesti kontrolli
võtnud, selles Euroopas, olen ma kindel, leiab ka Ühendkuningriik oma
õige koha.
Euroopa kodanikud, Brexiti ummikseis on õppetund kõigi jaoks. Väljugem
sellest lõksust, andkem tulevastele valimistele ja kogu meie projektile
uue mõtte. Teie otsustate selle üle, kas Euroopa, tema progressiväärtused,
on midagi rohkemat kui lihtsalt vahepala ajaloos. See ongi valik, mida
teile pakun, et kujundada ühiselt Euroopa taassünni tee.